teisipäev, 17. november 2009

Katkend raamatust 3/4


«Piiks,” teeb passikontrolli arvuti, kui ma olen jõudnud umbes kaheksakümne kuue tuhandeni.

„Piiks» ei ole hea. «Piiks,» teeb krediitkaart, kui ta läbi ei lähe. «Piiks,» teeb mobiiltelefon, kui ta hakkab tühjaks saama.

Passikontrollis istuv noormees, kelle suu on surutud tõsiseltvõetavust teesklevaks kriipsuks, uurib mu passipilti

«Kas ei meenuta mind?» küünitan ma üle passikontrolli leti ja naeratan oma võluvaimat Milano-naeratust. Kontroll vaatab mind veelgi kummalisemalt ja ma hakkan kahtlustama, et «piiks» ei ole ikka üldse hea.

«Kas te teate, et te olete tagaotsitav?,» vaatab mees mulle silmi kissitades otsa.

«Mis mõttes tagaotsitav?,» ei saa ma aru. «Kelle poolt taga otsitav?» Mu mõistus ja kiire taip soovitavad mitte teha järgmist nalja, „, etet «kas vähemalt TOP -10 tagaotsitav?»?” teha. See ei ole praegu ego mäng.

«Nii et teie ei tea sellest midagi, jah?,» lisab kontroll tõsiselt.

Kui mul ei oleks kuri kahtlus, et see on tõsine, oleks ma lausa solvunud.

«Tulge minuga kaasa,» otsustab passikontroll, ajab ennast halvasti varjatud ohkega püsti ja ronib oma putkast välja.

Mis mõttes tagaotsitav ja mis mõttes kaasa? Ma ei taha temaga kaasa minna. Ma ei taha temaga üldse kuskile minna, isegi kui ta ilusti paluks. Kuna küsimus ei ole tahtmises, võtan ma jälle oma koti ja jalutan vabatahtlikult kaasa. Pagana «piiks».

Mind rajalt maha võtnud passikontroll selgitab midagi kõrvalmajas olevale politsei korrapidajale. Politseinik raputab hukkamõistvalt pead ja vaatab mind pikalt. Mina vaatan vastu. Iroonia minus hakkab vahelduma paanikaga ja ma hakkan kiiresti läbi mõtlema oma paturegistrit. Makse olen ma maksnud. Valimas ei ole käinud. Kas sellepärast võib olla tagaotsitav, et ma valimas ei ole käinud? Edasi ei jõua ma mõelda, sest mind eskorditakse tagha ruumi. Sõrmejäljed, profiilifotod, üksikkong. Keegi ei küsi midagi. Keegi ei ütle midagi. Nad ootavad, et ma murduks. Kolm tundi, kaks koridoris märatsevat ilmselt Somaalia põgenikku ja kaheksa joodikut hiljem olen ma nõus üles tunnistama kõik, alates Kennedy mõrvast ja lõpetades püramiidskeemidega. Ja nad tunnevad, et ma olen murdunud.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

ja ....? milles asi oli siis

17. november 2009, kell 12:35
JÄÄRAPLIKA: ütles ...

Seda loeme ilmselt raamatust ... :)

17. november 2009, kell 13:42
Kats ütles ...

Ma teadsin algusest peale, et seda katkendit ei ole tark tegu lugeda, sest nii kui nii jääb mingi "aga" sisse. Ja mina kui maailma kõige uudishimulik inimene, ei suuda seda välja kannatada :D

17. november 2009, kell 15:30
Brooke ütles ...

pakun välja oma versiooni, et tegemist oli tüüpsituatsiooniga Itaalia passikontrollidega, kes blonde v6i mitte ka nii blonde, aga kauneid p6hjamaiseid olevusi meelsasti taharuumi paluvad...mind ka "kontrolliti" Milano lennujaamas ikka p6hjalikult...kuna teadagi, terrorist v6ib peita end ka süütuima kesta all ;)

17. november 2009, kell 16:58
Milana ütles ...

Pakkumine hea, aga vastus vale. Mind tõesti otsitigi taga :)

17. november 2009, kell 18:50
Anonüümne ütles ...

Vastus on varasemates sissekannetes ;) Ei jõua raamatut ära oodata!!!

18. november 2009, kell 01:30
Anonüümne ütles ...

Kas raamatu ilmumiskuupäev on kindlaks määratud?

19. november 2009, kell 14:48
Mari ütles ...

Kas asi on T autos ning ringrajal toimunus? Või T kahtlastes sõprades?
PS, ei ole veel raamatut soetanud/lugenud.

8. detsember 2009, kell 14:33
 

©2009MILANA PÄEVIK | by TNB