Mida ema oleks pidanud õpetama...

neljapäev, 12. november 2009

Mida ema oleks pidanud õpetama...

Aeg-ajalt tuleb ikka ette olukordi, kus sa peab täitma rolli, mida oleks pidanud täitma emad või isad. Ja aeg-ajalt tunned ise puudust, et nii elementaarset asja oleks küll võinud rääkida ema, või vähemalt isa. Mõned rehad võiks nüüd küll proovimata jääda.

Igal juhul ligi kuu aega tagasi saabus minu kallis toakaaslane, blond ja sinisilmne (mitte et ma seda tema vastu ära kasutaks) ja väitis, et kõik, mis talle lapsepõlves ette loetud on, on tõsi. Või vähemalt kõik see jama printsidest ja printsessidest.
Naeratasin ja noogutasin. Elu on õpetanud. Muinasjutt kestiski vähemalt 7 kohtingut – muinasjutu arv ikkagi. Mees oli lendava pruuni lakaga, vabadust tukaga, ratsutas 400 hobuse võrdse jõuga valge Mercedes SL-iga ja töötas kasiinos. Ma ei hakanud küll laskuma detailidesse, aga eks seda printsi sai ilmselt suudeldud ka. Kas just seitse, aga ilmselt päris piisavalt kordi. Piisavalt, et prints hingaks välja ja muutuks tagasi konnaks. Pruun lakk, vabandust tukk, oli saavutatud aktiivse värvidega kaasa aitamise tulemusena, SLi konfiskeeris maksuamet, sest mees oli kasiinos maha mänginud (NB! mänginud) rohkem kui tema ise või tema ema välja lunastada oleks suutnud. Noogutasin ja kurvastasin. Elu õpetas.

Kui Su ema on algusest peale piisavalt aus, õpetab ta kohe, et miski ei ole see, mis ta alguses paistab. Tõllad muutuvad kõrvitsateks, kutsarid tagasi hiirteks ja printsid tagasi konnadeks. Parem siis võtta kohe konn ja kui sa teda suudlustega ei jõua just enne ära tappa, on lootust, et äkki ühise arengu ja jõupingutuse tulemusena hakkad sa teda kunagi ja printsina nägema. Enne lihtsalt siduge ta käeraudadega voodi külge, või ta võib muutuda printsiks mingile teisele printsessile.

P.S. K, kui sa loed seda, sii ära mind muidugi valesti mõista, ta on igati kena ja ma loodan, et kõik läheb hästi, aga kui millegipärast ei lähe, sa tead, kust mind leida (oma viga, et käeraudu käepärast polnud)