Minu Kuuba

pühapäev, 8. november 2009

Minu Kuuba

Nagu te teate, ei kirjuta ma eriti tihti raamatu arvustusi. Täpsemalt öeldes, ei kirjuta ma neid üldse. Ja põhjus ei ole see, et ma ei loe. Loen küll ja täiesti arvestatavalt. See lihtsalt ei ole selle blogi teema. Aga täna sain ma läbi Mart Laari ja Andres Herkeli „Kuuba südames“ ja lihtsalt pidin kirjutama. Täpsemalt öeldes sain ma läbi Mart Laari osa, Herkelini ma veel ei jõunud.

Kuuba on minu jaoks alati hästi väga tähtis olnud. Võib-olla sellepärast, millest ma kirjutan raamatus. Võib-olla selepärast, et ma väga armastasin Kuubal. Võib-olla sellepärast, et Kuubal on eriline saatus. On saatus olla ahistatud, aga siiski ellu jääda. On saatus üle elada „revolutsiooni triumf“, mis osutus hoopis „illusioonide tapmiseks“ ja hullem on ees. Ees on kommunismi muinasjutu kokkukukkumine. Ees on talongisüsteemi, mis hoiab paljusid elus, kaotamine. Ees on inflatsioon ja tööpuudus ja sotsiaaltoetuste kaotamine. Aga see kõik on veel kuskil ees. Kõik see, mis Mart

Laar räägib on ajalooliselt ilmselt õige. Ilmselt on ka need prognoosid õiged. Aga ma arvan siiani, et kellelgi kes kirjutab ligi 100 lehekülge maast, kus ta kunagi käinud pole, ei saa lõpuni õigus olla. See „miski“ jääb puudu. Ja minu jaoks Kuuba koosneski just „sellest millestki“.Siiani koosneb. Kuigi juba võib tasapisi omada mobiiltelefone ja suudab osta külmkappe. Kuigi juba vahetatakse kortereid, mida ei saa osta ega müüa.

„Kuule,“ küsis minult Kuubas üks ajaloo õppejõud, kes oli näinud Sagrada Familiat ja Eiffeli torni vaid üksikutel fotodel keelatud internetisaite külastades. „Kommunismi langedes läks ju Baltikumis halvemaks“.

„Ei,“ raputasin ma pean ja igaks juhuks muud ei lisanud.

„No aga Venemaal ju läks,“ jätkas kohaliku intelligentsi esindaja, kellel ilmselgelt ei olnud rikkaid eksiilsugulasi sugulasi Miamis.

„Venemaal ka ei läinud,“ kehitasin natuke kurvalt õlgu.

„Poolas,“ oli mehe viimane õlekõrs „Poolas ju ikka läks“

Ei läinud ka Poolas, aga seda ma ei ütle. Las olla. Mart Laar ütleb, aga ütleb natuke küüniliselt ja pragmaatiliselt nagu Otto Tiefi raamatus. Ajalooliselt on kõik õige, aga....Ja just selle aga pärast hakkab mulle tunduma, et kui te vähegi mu raamatu vastu võtate on aeg kirjutada „Minu Kuuba“. Sest vähemalt hetkeks ta tõesti oli ka minu Kuuba. Ja mina olin tema.