Öine

laupäev, 28. november 2009

Öine

Sellest ajast, kui me teineteist viimati tundsime on kuu teinud juba mitu ringi. Päike on vahel väljas, aga enamjagu on lihtsalt pime ja rõske. Olen valgustanud kõik maandumisrajad, et leiaksid tee. Ja sina oled tulnud hiljem, palju hiljem ja kustutanud nad taas, arvates, et ma olen unustanud nad lihtsalt põlema. Vaikselt ja mind äratamata. Ja mina olen arvanud, et see tuttav lõhn läbi une on lihtsalt killuke öiseid nägemusi. Osad liblikad elavadki vaid ühe suve ja neilt rohkemat oodata oleks nagu uskuda vanadesse posimissõnadesse, mis viivad kogu valu. Liblikad ongi üheks suveks. Vähel üheks päevaks. Vahel üheks suveööks. Sellepärast nad ongi liblikad. Ja kui suvi on möödas, tuleb neist lahti lasta, sest hoida mälestustest kramplikult kinni on nagu liblikas su herbaariumis – surnud mälestus kunagisest ilust. Uued liblikad sünnivad väikestest hallidest nukkudest, kellest ei ootakski värvilisi tiibasid. Tuleb lihtsalt uskuda, et varsti on jälle suvi ja varsti on jälle liblikad. Ja kui elu kaardid õigesti seab, ärkavad ka vanad taas. Tuleb vahel lihtsalt uskuda ja minna lasta.