pühapäev, 15. november 2009
Raamatust 2/4
Minu ingel,
Kui kaua kulub, et me muutuksime üksteisele võõraks? Kas 2 või 5 või lausa 10 aastat? Kuni me salgame üksteist maha. Peidame pilkusid «ah,ta on lihtsalt keegi»- selgituste taha. Kunagi see ju juhtub alati. Peaaegu alati. Vahel jäävad inglid. Kas Sina jääd minu ingliks või ma salgan Su maha? Kas siis, kui Sinul on naine ja minul lapsed, kas me saadame veel oma uusi telefoninumbreid, vahetame oma pilte ja meile? Kas Sa näed kunagi mu last, kas ma kallistan kunagi Su naist? See juhtub ju nagunii. Mitte veel praegu. Praegu on kõik veel ilus. Praegu me veel hoolime. Praegu me veel unistame.
Jumal, kuidas ma kardan vanaks jääda. Kuidas ma kardan, et tulebki see päev, mil me naeratame viisakalt, vahetame mõned stampväljendid, küsime, kuidas elavad meie endised ühised sõbrad, ja läheme koju. Paneme pea oma elu. . ....kaaslase sülle ja ütleme, et, et «ah, ma kohtusin lihtsalt kellegagi». Kui üldse ütleme. «Käisin lihtsalt kohvikus ja vaatasin inimesi». Ja siis, hilja õhtul, kui kõik juba magavad, ronime mööda seinu. Surume sõrmi peopessa, et keegi ei kuuleks. Kallis, kuidas ma kardan vanaks jääda ja Sul minna lasta.
Sinu,
Milana
4 kommentaari:
aga kui ei peagi Tema naist kallistama, vaid 6nnestub Temaga hoopis koos vanaks saada?...siis ju strenaarium oleks hoopis teine? v6i arvad, et ikkagi sama?
15. november 2009, kell 09:08ilusalt kirjutatud.. Parem oleks kui elus poleks neid "mis siis kui" hetki nii palju, elada kahetsusteta.. anda end lõpuni ja teada, et teistmoodi ei ole saanud enam minna, kui läkski.
15. november 2009, kell 11:12Siis on stsenaarium teine, aga kui ma kirjutasin selle kirja, tundus mulle, et äkki see teine stsenaarium ei ol lihtsalt võimalik, et kaua ennast ikka petta.
15. november 2009, kell 11:59Ebanormaalne... ;)
15. november 2009, kell 23:43Postita kommentaar