laupäev, 20. juuni 2009
Muinasjutud õpetavad meid?
Kuna eelmine suvi oli mul natuke rohkem aega hooaegade vahel, kui tavaliselt, otsustasin ma minna paarinädalasele avatud ülikooli kursusele psühholoogias. Ja üks esimesi asju, mis meile õpetati, oli täiskasvanuks saamise eri etapid. Itaalia keeles muidugi. Poolt ma aimasin, poolt ma arvasin, aga eksami ma lõpuks ära ka tegin. Igal juhul oli popi psühholoogi, kelle nime ma enam ei mäleta, teooria, et sa oled vaimselt täiskasvanud siis, kui oled läbi teinud 3 arenguetappi (enamus massist sinna ei jõuagi). Esiteks mängid sa oma varvastega ja saad aru et „wow, need on ju MINU varbad”. Teiseks lõpetad sa uskumise jõuluvanasse. Kolmandaks lõpetad uskumise Jumalasse. Oma varbaid ma tunnen, jõuluvana pole ma vist oma mäletamist mööda kunagi uskunud ja Jumala suhtes olen ma Jaan Kaplinski väljendi järgi „valgustatud skeptik”. Samas ma arvan, et on olema ka neljas tase, tase, kus sa lõpetad uskumise muinasjuttudesse. Prints ja Lumivalgeke ei elanud õnnelikult igavesti elu lõpuni -esimesel aastal hakkasid nad üksteisele pinda käima, teisel läksid nende tülid lausa talumatuks ja neljandal, peale 2 last nad lahutasid. (Viienda aasta kaklesid nad muidugi hooldusõiguse pärast). Ja Okasroosikese printsil olid kohutavad lauakombed, ja nagu selgus täpsemal vaatlemisel, polnud ta IQ ka suurem asi. Aga tagasi algusesse.
Mul oli ilmselt üsna ebatüüpiline lapsepõlv. Samal ajal kui mudilastele loeti ette Lumivalgekese ja Okasroosikese muinasjutte, räägiti mulle iseleiutatud muinasjutte laisast ja virgast kassist, kus oli alati turumajanduslik kiiks, ja loomlikult Garfieldi. Kui natuke suuremana avastasid eilsed mudilased, tänased pubekad, enda jaoks 2 Quick Stardi ja Modern Talkingu jne, oli mu ema jõudnud Vennaskonna ja „Insener Garini hüperboliodi” staadiumisse. Nii saabki ainult selliseks kasvada nagu mina. Igal juhul ma ei teagi, kuidas ja miks ma olen vähegi kursis muinasjuttudega, sest ka lasteaiast ja lasteaia kohustuslikust kirjandusest vabastati mind enneaegselt halva käitumise tõttu. Vähe sellest, et kursis. Nagu iga korralik naine, olen ka mina läbi suudelnud päris mitu kärnkonna, lootes, et nad muutuvad printsiks.( A. kallis, Sina ei olnud kärnkonn, Sa olid lihtsalt imeline tavaline noormees, aga mina lugesin et iga printsess, saab omale printsi). Aga äkki ma ei leia printsi, sest ega ma ise ka mingi printsess pole? Aga kui meie ei ole printsessid, siis ei ole ka lootust mingile printsile. Nagu Vennaskond laulus „Muinasjutud õpetavad meid”. Kas just õpetavad, aga loovad alusetuid ootusi kindlasti. Kas vanematel on üldse õigust luua väikesest peale roosat maailma, mis igasuguse tõenäosusteooria järgi ei täitu? Või kui ühega miljonist täitubki, aga see on siis kellegi teise muinasjutt. Või äkki tuleb muinasjutte lugedes pannagi sisse väike klausel * asjatuid paralleelse tõmmata on põhjendamatu. Kuna muinasjutus on vähemalt miljon tegelast (umbes nii palju elab vast väikeses kuningriigist), siis on üks miljonile tõenäosus, et just sina oled printsess. Igal juhul, ma arvan, et sa oled päris suureks kasvanud, kui sa lõpetad uskumise muinasjuttudesse. Mina ei ole. Mina suudlen edasi kärnkonnasid, usun päkapikke, kurje draakoneid ja et Angeline Jolie huuled on päris.
2 kommentaari:
Muinasjutud. Printsid seal sees. Räägiksime äkki sinu blogis neist tegelastest veidi, sest, tunnistagem ausalt, pärast seda kui püstitati postulaat, et keegi tegelane ON prints tema isikul enam üheski muinasjutus eriti pikemalt ei peatutud. Ainus, mida me võime järeldada sellest ühest lausest on see, et tal paistab olevat piisavalt suur taskuraha, et endale ilusad riided osta ja lootus kunagi veel suuremal hulgal noosi pärida, kui ta oma vanamehe ära koksab või too ise maha kõngeb.
21. juuni 2009, kell 10:31Küsimus järelikult on, miks sa peaks tahtma printsi? Kui me jätame kõrvale võimaluse, et sa oled pärit otsatust vaesusest ja sa lihtsalt PEAD saama suure hulga tema taskurahast oma valdusesse (see lihtsalt ei teeks sust endast suuremat asja printsessi, eksju) siis sa näiteks ei tea, kas ta toob sulle hommikul kohvi ja võileibu voodisse (ma kahtlustan, et ei too, sest ta on, noh, ärahellitatud prints ja pole elus lillegi liigutama pidanud), võibolla on tal kodusest etiketidrillist nii kõrini, et kodused puhkehetked veedab ta teleka ees õlut juues ja jalgpalli vaadates ja ei taha balletist ja ooperist kuuldagi? Kunst? See on mingi uus klubi? Edasi, mitte midagi ei ole kirjutatud tema iseloomust. On sul temaga millestki rääkida? Suudab ta sind naerma ajada? Vahest on ta hoopis vägivaldne ja äkkvihaga? Is he good in bed? Shansud on, et on, sest iga tüdruk tahab reede õhtul, et just tema oleks see, kelle prints klubist ära lohistab siis kui sulgemisaeg on. Viimasest tuleneb muidugi tõsiasi, et tänu staatusele ei ole prints kunagi eriti pingutama pidanud, et tulevasi printsessikandidaate ära sebida, sest kandidaadid on järjekorras tema facebooki profiili ukse taga, igaüks veendunud, et just TEMA on see, kes taltsutab ja muudab printsi oma unistuste nägemusele vastavaks ideaalmeheks. Printsihärra ise muidugi on sealjuures - jaa, misiganes, sa tundud üsna pandav.
Ja niikaua kuni ei lõpe ära otsatu printsesside pealevool ei ole printsil ka erilist motivatsiooni muutuda, noh, millekski ega milleski. Tal läheb hästi, mis ta ikka punnitab. Kui me lisame siia juurde, et prints on siiski ja endiselt mees kelle bioloogiline kood ütleb, et ta peab võimalikult suuremal hulgal printsesse omastama... jah. Kõik saavad aru, kuhu see asi viib.
Ma tulen tagasi alguse juurde, muinasjuttudes pöörati printsile tähelepanu täpselt nii palju, et kinnitada tema printssust ja jäeti kogu ülejäänu tüdrukute äärmiselt rikkaliku fantaasiamaailma lahendada.
Tüdrukud said selle lünga täitmisega täiesti suurepäraselt hakkama - selles muidugi peitubki muinasjuttude geniaalsus, andes suurepäraselt edasi ühe inimolemuse omapära - mida vähem sa kellestki tead, seda ägedamaks sa ta enda jaoks välja mõelda võid. Arukam muidugi oleks üritada selgeks saada, milliseks muutub prints pärast suudlemist - ma ise kahtlustan, et nii mõnedki sinu kärnkonnad nägid alguses välja nagu printsid ja avaldasid oma tõelise olemuse pärast korduvat suudlemist, kuid arukus, printsid, printsessid ja muinasjutud on kombinatsioon, millel ühte lausesse harva asja on.
Muide, ma olen tähele pannud, et romantilised komöödiad tunduvad olevat okeid filmid vaatamiseks ainult siis kui sa parajasti suhtes ei ole... Olles mees eksju.
Ja Milana, seleta palun lahti, mis värk on naistel Angelina Jolie ja tema huultega? Aitäh.
21. juuni 2009, kell 11:55Postita kommentaar