neljapäev, 11. juuni 2009
Kuidas lasta minna?
Loll on olla loll ja valus on olla naiivne. Päevgi aastas võiks olla enda vastu aus ja see päev võiks muuta kogu ülejäänud aasta.
Illusioonid on toredad nagu ka täitumata unistused. Sa unistad, näed unes, tulevikus shared oma unanägusid teistegagi. Ja kõik on nagu päris. Uskudes psühholooge, isegi rohkem kui päris, sest aistingud on teravamad. Ma nägin unes, et sa silitasid mu pead. Ma panin pea su sülle ja minuga oli kogu maailma rahu. „Su silmis ja suus on mu lainetav juus, justnagu su unenäos varem,” kirjutas Doris Kareva. Sinu silms ja suus ei olnud. Mu lainetav juus oli su süles ja ma tundsin, et misiganes ei tuleks, kes iganes kunagi ei tuleks, mitu iganes ei tuleks, sa kaitsed mind. Läbi linnade. Läbi lillede. Läbi ilmade. Aga sa ei kaitse mind ja päeval ma ei vajagi sind. Ainult öösel, siis kui olen natuke nõrgem. Nii vähe, et kuskilt alateadvuse sügavamast sopist immitseb läbi midagi, mida Freudki vaevalt aimata oskab. Tervenemine algab siis, kui sa tunnistad. Lahti laskmine algab siis, kui sa tunnistad selle vajadust. Unedest loobumine, mistahes unedest, nõuab jõudu ja ennastsalgavust nagu iga minnalaskmine. Kuidas lasta lahti, kui sa tead, et pead lahti laskma? Et see on su ainus võimalus ja jääbki ainsaks võimaluseks. Ennast ära ei räägi ja ära petab vaid teatud aja. Ma otsustasin, et kõik unistused, mis ei ole täitunud 15. augustiks lähevad üle kaalumisele. Mis teeb mind paremaks ja rikkamaks, võtame kaasa. Mis hävitab ja jääb alati kättesaamatuks, jätame nii sügavale unedesse, et Freudki enam ei aima. Deadlined unistustele. Või kuidas lasta minna kui tead, et pead laskma? Kuidas seda tehakse?
7 kommentaari:
Tore, et Sa Milana ikka vahel kirjutad. Vaatasin kõik Su varasemad postitused läbi, ega saa arru, keda sa enam ei oota????
11. juuni 2009, kell 23:37to anonüümne
12. juuni 2009, kell 08:40ja kas see ongi tähtis...
naudin stiilselt kirja pandud mõtteid, mis keerlevad paljude inimeste peas.
ai, kui hea, jälle!
12. juuni 2009, kell 16:36Ot, aga kas raamat on unustuste hõlma vajunud! Ms sain ka täna päeva heaks kohe, kui avastasin taas ühe Milana postituse üle pika aja. Lihtsalt nii mõnus neid lugeda!!!
12. juuni 2009, kell 18:57Äitäh, hea olla oodatud :)
12. juuni 2009, kell 21:28Ma olin aasta aega armunud ja proovi sa kirjutada, kui oled armunud. Aga nüüd minu teada tagasi :)
Kas sa olid armunud A-sse?
14. juuni 2009, kell 22:18Ma olen sellele peole siin veidi hiljaks jäänud, aga noh... See tuletab meelde ühte asja, mis ma televiisorist nägin ja televiisoris teatavasti peitub tõde.
15. juuni 2009, kell 00:53Mis need olidki... (vabandan inglise keele kasutamise pärast)
Five stages of grief...
D - Denial
A - Anger
B - Bargaining
D - Depression
A - Acceptance
See küll puudutas suremist, aga sina nähetavasti oled ametis oma unistus(t)e suretamisega ja see ei saa olla palju vähem valus. Ma kardan, et see kõik tuleb läbi põdeda. Ma muidugi ei usu, et endale kuupäevalise tähtaja panemine ilmtingimata arukaim moodus oleks probleemile lähenemiseks, pigem kasvatab see stressi ja soorituspinget, aga inimesed tavaliselt ei olegi eriti arukad, mis nende emotsioonidega toimetulemisse puutub.
Kõige rohkem muidugi aitab aeg. Aeg on veider asi. Iga individuaalne minut venib nii, et tundub olevat igavikuline, eriti kui on teatud masendusetaolised tunnused, samas pool aastat läheb kuradi ruttu :)
Küll sa välja ujud. Mine tea, äkki ei olnud su unistused ka nii lootusetud ja püüdmatud kui sa siin meile kirjutad. Mine tea.
Postita kommentaar