Liblikad, Freud ja Tornimäe

laupäev, 21. juuli 2007

Liblikad, Freud ja Tornimäe

Inimestel on vaieldamatult suures koguses kõige imelikumaid foobiaid, aga ma arvan, et minu omad teevad enamusele ära. Ma olen naine, kes kardab liblikaid... ja lifte. Ma ei teagi kumbat rohkem. Mida ma liblikate juures kardan, ei oskagi seletada. Ega ma ei arvagi, et neil on boamao efekt- ise mikrominid, aga mahutavad 4 tibupoega ja pool elevanti. Nad on lihtsalt ebameeldivad karvased ussikesed, kes peidavad ennast uhkete tiibade alla. Minu kodu on selgelt liblikavaba tsoon.
Liftidega on keerulisem. Huvitav, kas seda võiks nimetada liftofoobiaks, või on liftofoobia kartus üles tõstmise kohta. See sobiks ka. Ma ei saanud juba väiksena aru, miks ükski terve mõistusega lapsevanem teeb lapsele midagi nii jubedat nagu lennuk ja oktoobripühade ajal üürgasin ma üle pasunakoori, kui isa mind proovis kukile tõsta.
Tagasi liftide juurde.Üks selgitus on pärit minu lapsepõlvest. Nimelt minu isa, kes tahtis alati parimat, aga lõpptulemusena suutis kas minule või mu emale ikka mõne kompleksi või foobia tekitada, viis mind Rootsi. Stockholmis oli selline oma aja kohta – 15 aastat tagasi – uhke klaasliftiga hotell. Lift oli üleni klaasist, majast selgelt väljaspool ja värises kõrgematel korrustel. Muidugi oli meie tuba uhkelt kõige kõremal. Sellest juhtumist võis ka tuleneda minu väikese lapse kohta enneaegne, kuid õnneks varsti üleminev huvi paradiisi ja põrgu vastu. Teine teooria on unenäod. Nimelt näen ma juba väga palju aastaid unenägu, kuidas ma vajutan lifti korrusenupule, aga lift sõidab sellest korrusest mööda üha kõrgemale ja kõrgemale, ma ei tea kui kaugele välja. Freudil ja Jungil on selle kohta kindlasti oma teooria (hüppamine üle oma võimete jms.), aga Freudi suhtun ma teatud reserveeritusega – ikkagi 12 aastat kokaiinisõltuvust ja minu meelest polnud tal seksiga ka kõik päris korras. Ja vahel on lift lihtsalt lift, mitte erektsioonihäire või muu hälve. Igal juhul ühel või teisel põhjusel on minu jaoks välistatud lifitidega sõitmine. Ma ei arva, et liftid sõidavad läbi katuse üles, muidugi mitte, ma kardan, et liftid kukuvad alla. Samas on mu kartus igati pragmaatiline. Ei, mitte pragmaatiline nagu, mis on tõenäosusteooria kukkumisele (ilmselt väiksem kui et sind lömastab elevant, mida juhtub hämmastavalt sageli), või milline on lifti konstruktsioon, vaid pragmaatiline nagu, et kalliste hotellide lifte võib ikka kasutada. Miks kalliste? Lihtne isegi lapsele ja modellile. Kuna kalliste hotellide lifte kasutavad tähtsad inimesed ehk kadu on suurem. Kujutlege ette pealkirju „Hiltoni hotelli lifti allakukkumise tagajärjel hukkusid jaapani ärimees, eesti modelll ja Pulitzeri auhinna laureaat”. Eesti modell ja jaapani ärimees on küll kiiresti korvatav kadu, aga vot kust sa uue samaväärse kirjaniku niipea võtad. Ilmselt meid isegi ei mainitaks ajalehtedes. „Traagiliselt hukkus tuntud kirjanik, 10 bestslleri autor” (30. rida artiklist ütleb, et samas liftis olid veel kaks tundmatut, keda ei panda lehte isegi väikese nelinurgaga üle silmade). Ja ei, seda nalja ma olen juba kuulnud – film Elevator ei ole minu jaoks kõige jubedam õudusfilm – Ring ületab selle iga kell (kukkuda mitte liftiga vaid hoopis kaevu – brrr).
Samas tuleb märkida, et tegelikult olen ma panidlik - ma sõidan liftiga kuni selle korruseni, kust alla kukkudes veel oluliselt viga ei saa. Seega oleks minu jaoks Tornimäel elamine täiesti välistatud. Kujutage ette – hommikul „hop, hop, hop” 20 korrust kiire sörgiga alla ja 3 viimast korrust liftiga. Ei, oodake telefon jäi maha. Pagan. 3 korrust liftiga, 20 korrust „hop, hop, hop” üles tagasi. Ei leia, ei leia. Helistad lauatelefonilt oma mobiilile ja kuuled, kuidas telefon heliseb käekotis. Ohkad ja kepsled jälle 20 korrust alla. Välistatud. Kord me käisime A-ga külas väga kõrgel Tornimäe korrusel. Minul valutasid jalad 3 päeva, A-l, kes kepsles empaatiliselt ees ja proovis näidata, et trepid on wussydele, valutas selg 4 päeva. A. ise rääkis muidugi kõigile agaralt, et käis jõusaalis. Ta pole enam 4 aastat jõusaalis käinud. Igal juhul, kui see foobia mulle liiga tülikaks muutub, heidan korra pilgu peale lifti töötamismehhanismile. Või alternatiivina pakkus mulle Google kerget ja kiiret Money back garantiiga hüpnoosi downloadi paketti, mis vabastab muuseas ka oma parema käe, süstalde, edukuse ja tundmatu ümbruse kartusest. Ja seegi ei ole veel kõik.