Ma olen modell, mitte prostituut.

esmaspäev, 16. juuli 2007

Ma olen modell, mitte prostituut.

Üldiselt tahaks ma uskuda, et olen tolerantne inimene. Tolerantne asjade suhtes terve mõistuse piires (sinna ei kuulu mingil juhul seks laste ja loomadega, vastsündinud laste mahajätmine haiglasse, loomade piinamine, vanainimeste mõnitamine, herooini süstimine silma ja veel ligi paarsada asja). Seega, ma olen tolerantne inimene, aga on kindel nimekiri asjadest, mis viivad mind endast välja. Mitte välja, et peksaks kalleid nõusid, sõimaks ja lööks elavat, vaid välja nagu tunnen vajadust olla piiritult sarkastiline. Kindel viis mu sarkasm vallandada on sebimislaused, mis võiks seadusega keelustada; klienditeenindajad, kes ei saa aru oma töö olemusest; kliendid, kes kutsuvad kohtingule ja pool-tuttavad, kes tunnevad vajadust rahuldada oma piiritut uudishimu minu isikliku elu arvelt.

Kuigi agentuuris on selge kord ja korraldus, et klientidega väljas üksi ei käida, on selge, et see piirang ei takista teatud kliente vähemalt proovimast. Ma ei ole sellist tüüpi välimusega naine, kellele tehaks siivutuid ettepanekuid tänaval ja klubides. Mitte, et ma oleks sellist „kuidas-küll-tema-on-modell" tüüpi välimusega vaid pigem klassikaline. Lihtsalt tuleb välja, et kuigi ma mängin pokkerit ja black-jacki isegi väga heal tasemel, on mul suuri raskusi pocker-facega eraelus. Kohe kui ma isegi kaugelt haistan sebimisealget, tuleb mulle selline leebelt öeldes „ma-parem-vaatan-kodus-reklaamipausi-kui-suhtlen” ilme. Samuti on modellidel täiesti kummaline spetsiifiline pilk. Mööda tänavat käies ma näiteks tihti ei näe inimesi, vaid vaatan neist mööda. See ei ole üleolek, vaid mingi imelik catwalkidel sisseharjunud kaugusse vaatav pilk, tänu millele ma tihti lihtsalt ei märka tuttavaid. Minu jaoks on üldse täiesti arusaamatu suhtumine ala Vändra A....keegi, et „hihi, mulle tehakse siivutuid ettepanekuid”. Hm, miks on lahe, et peetakse avalikult ostetavaks? Küll aga paistavad seda võimalikuks pidavat kliendid, kes arvavad, et peale kataloogi pildistamist tuleks sind viia vähemalt Pariisi shoppama. Viimati kui ma oma profiili vaatasin, oli seal „kataloogid, catwalk, lingerie”. Kohe, kui sinna ilmuvad „eskort, klassikaline ja grupiseks”, võtan ühendust. Samas tänu minu moraalile, eetikale jne. on minu peale täiesti mõttetu lootma jääda. Pöördumist ei tule. Ma olen modell, mitte prostituut. Ja Pariisi sõidan ma ise. Mida ma ei saaks muidugi öelda kõigi modellide kohta. Kuigi, mis seal salata, ega meie „tunnihind” ei erinegi nii palju tipptaseme eskordist, erineb ainult kogu töö olemus.

Teine küsimus, mis mind absoluutselt endast välja viib, on „noh ja millal siis teie lapse saate”. See on küsimus, mis tuleks igal juhul keelustada, kuid mille vastu vahel eksivad ka kõige intelligentsemad inimesed. Ma saan aru, et ma olen A-ga olnud juba kolm aastat ja need on igati kenad kolm aastat, aga saage aru – sellele küsimusele ei ole head vastust. Mida sellisele küsimusele üldse saab vastata:
• Sest ma ei taha selle mehega
• Sest me ei saa lapsi
• Sest ma ei taha veel lapsi /ei ole veel valmis
• Sest ma tahan karjääri teha
Üks vastus hullem kui teine ja mitte ühtegi ei ole meeldiv öela ega kuulda. Minu puhul muidugi, ma olen vananev modell, mitte ema. Kohe, kui ma jään isegi kõige paindlikemate maade jaoks liiga vanaks (ehk umbes 5 aasta pärast), saab minust ema, aga hetkel ma ei ole ema, ma ei ole prostituut, ma olen lihtsalt modell.