Noor tehnik. Osa I – kingakonts ja Super Glue.

neljapäev, 19. juuli 2007

Noor tehnik. Osa I – kingakonts ja Super Glue.

Ülesanne: liimida kinni kingakonts.
Mida ülesande täitmiseks mulle vaja on: 1 Super Glue liim, 1 I-Pod, 1 king, 1 konts, 1 kell.
Ülesande täitmise aeg: pole veel selgunud

Kui mul oleks olnud võimalik valida ükskõik milline amet maailmas, ei oleks ma valinud baleriini, napoleoni või tuletõrjujat. Baleriinis ei ole tegelikkuses midagi romantilist, üle 3 tunni trenni päevas iga päev. Kergem on lihtsalt kleit osta ja teeselda peegli ees. Sama kehtib Oscari ja Grammy võitmise kohta (kuigi Grammyt võidetakse millegipärast kõige sagedamini dushi all). Napoleon olla on äärmiselt tülikas – ma ei talu valu (sellepärast ja minu soo pärast ei saaks minust ka James Bondi), ma vajan rohkem kui 3 tundi und ja mulle ei meeldi üksikud saared. Tuletõrjujaks ma lihtsalt ei saaks. Kuigi ma olen täiesti võimeline 3 minutiga startima, kui keegi ütleb „casting” või „tulekahju”, ei meeldi mulle kuumus ja higised mehed. No can do.
Minust oleks ilmselt saanud kas ajaloolane, psühholoog või laulja. Erinevatel põhjustel, millest laulja on kõige kergemini seletatav hääle puudumise tõttu, olen ma hetkel modell. Siinkohas tahaks öelda, et ilu sünnib küll patta panna. Võib-olla oleks minust saanud ka arhitekt, vaadates kõiki neid kindluseid, mida ma lapsena Murzilkast välja rebisin ka kokku liimisin. Või siis pigem konstruktor. Igal juhul ei saa minust ka mitte uuestisünni läbi tehnikut. Teate, sellist, kes teeb peedist pesumasinale trumli. Siin ei aitaks mind isegi mitte valmistusjuhend ja kontuurkriipsud peedil. Aga kinga ja Super Glue puhul pole neidki.

Kõike algas sellest, et murdsin kingakontsa. Sündmus, mida ühe naisterahvaga ikka vahel juhtub. Eriti kui modellidel on selge tingimus – „always do stillettos”. Lonkasin siis lähimasse kioskisse ja ostsin Super Glue. See nõks oli mind varemgi mõned korrad aidanud. Istusin esimesele pargipingile, laveerides osavalt mahajäetud nätsu ja tuvikaka vahel, ja kummardusin koos stardivalmis liimiga kontsa juurde. Edasine, nagu räägitakse, on juba ajalugu ja järgmine, mida ma näen, on minu väikesest taskust väljakukkunud I-Pod ja liimi hoidva käe kellarihm kontsa küljes. Mis seal salata, Super Glue tõesti liimib kiirelt ja kindlalt. Oma auks tuleb tunnistada, et kell õnnestus päästa- metalli ta nii ruttu ei liimi. Istun siis pargipingil, minu uue Jimmi Choo küljes kindlalt kinni minu player, mis oli kinni just mängimisnuppupidi, ja minu kingast tuleb muusika. Mitte nagu vanasti käisid ringi nolgid player õlal, vaid palju popimalt - muusika otse kontsast. Aga konts see-eest oli hästi ja kindlalt kinni. Kui ma oleks Kate Moss, siis oleks sellest tulnud uus trend Aga ma ei ole Kate Moss, ma olen keskmise pikkusega hetkeline blond, kellel on player kontsa küljes. Kaalusin siis paar hetke oma olukorda, taustaks Pussycats Dollsi „Beibi, ma teaks kus su nupp on, aah”, kehitasin õlgu, viskaksin koti üle õla ja hakkasin reipa sammuga castigusse astuma. „Ma räägin, beibi, lõdvesta mu nööpe, uh uh”. Kui see laul oli mul kapitaalselt üle visanud, avastasin, et patareid annab välja võtta, sest patareid asuvad teisel pool playerit. Oleks mul kinni kiilunud näiteks hispaania keele tund, oleks see avastus kindlasti rutemini sündinud. Kuigi mitmed möödaminejad oleksid ilmselt arvanud, et kuulevad hääli, või et jumal räägib nendega. Mõtlesin veel põigata Apple poest läbi, et tutvustada uut innovatsiooni, aga kahjuks ei jäänud ühtegi teepeale. Seega, oleks minust ilmselt võinud saada ka kui mitte just konstruktor, siis vähemalt leiutaja. Esimene asi, mille ma leiutaks oleks integreeritud Jimmy Choo kingakonts ja I-Pod. Ma paneks talle nimeks I-Choo. Sellel oleks Nobeli preemia hõngu.