Palju õnne sünnipäevaks, mina

pühapäev, 1. november 2009

Palju õnne sünnipäevaks, mina

Sünnipäevad on modellide elus nagu count-down. Nagu best befor ja after. Mitu aastat on veel antud. Ja antud aastad on võrdelised sellega, kui hea sa oled, mis maal sa oled ja muidugi mis vormis sa oled.

Kui ma oleks näiteks Heidi Klum, oleks mul enne karjääri lõppu võimalik sünnitada 4 last, saada vähemalt 36 aastaseks ja ärgata hommikuti Seali kõrval. Ärge mõistke mind valesti, „kiss from a rose oli kena laul“ (ja ainuke laul, mida ma Sealilt mäletan), aga Seali jätaks küll vahele. Kui ma oleks Cindy Crawford, oleks mul oma ilutoodete liin, ma teeniks sellega hulga pappi, osaleks veel 42 aastaselt tuntumate reklaamide fotodel ja räägiksin siiani, kuidas ma Richard Gere maha jätsin. Või siis enam ei räägiks. Aga vot Kate Moss ma ei oleks. Ta ei meeldi mulle. Sellest ma muidugi kõva häälega ei räägi. See on sama hea kui öelda, et „ah, teate, Valentino on täiesti mõttetu“. Mis mõttes? Ja siis veel muidugi Bunchen ja Ambrosio jne.

Umbes nii ma mõtlesin, kui ma ärkasin oma sünnipäeva hommikul meie Milano modellikorteris. Kaugemale ma ei jõudnud, sest minu kõrva ääres helises idiootliku surnuid äratava helinaga booker. (Talle meeldib Pepsi, mulle Coca, meist ei saa kunagi parimaid sõpru).
„Ja kui sa sinna lähed,“ lisas booker peale päevakava ette lugemist, „siis ära ise ütle kui vana sa oled, las nad ise küsivad, kui just peab“.
Palju õnne sünnipäevaks, mina.